Kremeerimine ehk tuhastamine on alles uuema aja tava.

Kremeerimise käigus lahkunu maine keha koos kirstuga tuhastatakse kõrgel temperatuuril spetsiaalses ahjus.
Protsess võtab aega kuni 2 tundi. Lõpptulemusel jääb inimesest järgi vaid paar-kolm kilo tuhka, mis siis paigutatakse spetsiaalselt selleks puhuks mõeldud urni.

Urn antakse edasi omastele, kes selle siis võimalikult kiiresti matavad perekonna kohale kalmistul.

On ka levinud mitmeid muid tavasid, et hoitakse kadunukese tuhaga urni kodus kaminasimsil või kasvõi puistatakse tuhk aeda, merre või lastakse tuulde. Need viimased on harva esinevad kui siiski, kõik on ilmselgelt kooskõlas omaste ning kadunukese võimalike soovidega.

25 aastat tagasi avati Eesti ja ühtlasi Balti riikide esimene krematoorium – Tallinna Krematoorium.

Nüüdseks tuhastatakse Eestis umbes pooled surnutest, seda siis kusagil 7000 surnut aastas. Tuhastamine on kasvavas trendis ehk aina suurem hulk
inimesi otsustab matuste korraldamisel tuhastamise kasuks.

Algusaegadel põhjustas tihtilugu kremeerimise kasuks otsustamine nii suguvõsa siseselt kui ka laiema üldsuse seas vastumeelsust või koguni hukkamõistu, siis nüüdseks on see muutunud täiesti lahutamatuks osaks meie matusekultuurist.
Tihtilugu on ka kremeerimise vastased eelkõige usuliste ja pikkalt juurdunud tavade kandjad, kelle jaoks iga uus on hirmutav ja mittetolereeritav. Samas on see iga inimese enda otsustada, et milline matuseliik oma lähedasele valida. Kindlasti on määravaks just eelkõige maetava enda võimalik eluajal väljendatud soov, suguvõsas levinud tava ning mitte ka vähemtähtis ei ole see, et tuhastamine kipub olema mõnevõrra odavam kui hauamatus.

Tundub, et Eesti inimesed on krematooriumi hästi omaks võtnud ning mis peamine on võimalik valida erinevate alternatiivide vahel.

Samm-sammulise juhendi matuse korraldamiseks leiate SIIT.  Otsingut saate täpsustada valides avalehe menüüst maakonna või sisestades täpsema asukoha.