Leina- ja mälestusluuletused
Tähtede taga koidab Sul taevas,
vaikne lootus Sul täide seal läeb …
Sinust mälestus me hinges elab.
Sinu hääl veel(gi) kõrvus kõlab …
Tuul nii tasa puude ladvus liigub,
linnud unelaulu laulavad …
Su rüppe heidan unele (puhkama),
mu püha Eestimaa …
Tuul puude ladvus tasa kiigub,
me vaikses leinas langetame pea …
Su elu nagu linnul tormis
nii ootamatult murdus õhtu eel …
Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie südamesse.
Sel õitsval jaanikuul
jäi kurvaks koduõu,
tühjaks tuba …
Valus on taluda kesk kevade (suve) hurma,
kaotuse valu ja surma.
Su elutee liig lühikeseks jäi
Vaikselt lahkusid isake (emake) hea,
muredest, valudest enam ei tea.
Sind leinama jääb kodumaja,
igatsema koduõu …
Vaikis vaev ja valu …
Sõmer liiv Sind kinni kattis,
mälestust ei iial mata …
Valus on mõelda, et Sind pole
ja iial Sa meie juurde ei tule.
Sa olid nagu päikene
ja paistsid südame –
ja kadusid kui päikene
öö musta hõlmasse.
Valus on mõelda, et Sind enam ei ole …
Su jalg ei astu enam
armsaid radu (koduradu) (rohtund radu),
ei ava käsi koduväravat …
Äkki katkes Sul elulõng,
hella mälestust me sinust hoiame.
Iga lahkumine on raske,
iga teelesaatmine kurb …
Kui palju hellust,
armastust
puhkab mulla all …
Jäi tühjaks koolipink,
lein raske südames …
Kullerkupud,jaanililled
ema haual õitsegu!
Kuidas küll süttivad - kustuvad tähed õhus ja nimedes,
otsekui ohe sa lendu lähed liuglevas pimedas...
Me südameis Sa ikka elad,
jääd mõttes meie keskele …
Mis aitaks hüüe, ära mine veel!
Me mõtteis (südameis) püsid Sa ikka,
elad edasi sõprade seas …
Nii (on) ajaratas ringi käis,(käinud ja)
et täitus (täitunud) viimne aastaring …
Mälestus jääb majasse,
(valus) lein (jääb) kodusse …
(kurbus,lein kodusse …)
Ootamatult äkki jäi
vaikseks koduõu,
hällipäevast sai leinapäev.
Mälestus püha
Sinust hinge jääb helge ja hea.
Meie mõtetes püsid Sa üha,
elad edasi meie seas …
Olgu koit sul küünlatuleks,
õhtulambiks ehajoon …
Maga vaikselt, puhka rahus –
südamed on Sinuga …
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.
Pere mälestuskangas
on katkenud lõim …
Nii vallutav võimas oli
Toonela kutse,
et Sa sellest vabaks ei saanud …
Päike paitagu Su kalmu,
kuu ja tähed valvaku.
Nüüd tühi koduõu ja tuba,
lein raske järele vaid jäi …
Päev õhtule laskus …
ja lõppes elurada …
Nüüd puhkavad Su kuldsed käed,
mis palju teinud kodu heaks …
Päev looja läinud ja tühjaks
kodukamber jäänud …
Nii valus on mõelda,
et Sind (enam) ei ole …
(ja kunagi enam me juurde ei tule.)
Päikene tõuseb ja vaob,
inimene elab ja kaob…
Näe, praegu metsa taha päike suri,
mis aitaks hüüe :"Ära mine veel!"
Raske oli Sulle elurada,
hella mälestust me Sinust hoiame.
Kübeke on elus õnne,
rohkem aga pisaraid …
Valusas leinas mälestan(me) kallist …
Jäi Sinust tühjaks
koduõu ja tänav …
